16. Okt
Kadestan neid kellel oli täna mõistust koju jääda...
Täpselt, siis kui me randa jõudsime ja suured lohed täis pumpasime hakkas tuul suunda muutma ja tõusma. Loomulikult muutus võimatult puhanguliseks. Ei viitsind enam väiksemaks ka vahetada ja nii kõlkusin seal lohe küljes 20 mintsa, kuni kõrini sai ja maha tulin.
Tegelikult juhtus mereääres hoopis midagi lahedamat. Lohega vette minnes avastasin lisaks elektrikarjusele, mis mind niigi igakord püüab veel mingid raudlatid ja nöörid millesse koguaeg kinni jäin. Pärast lähemalt uurima minnes selgus, et keegi keenjus on täpselt meie kursile võrgud sisse pannud. Tähistamata raudvarrastega!!!! Uurisin neid võrke seal ja järsku märkasin suurt volaskit sees mässamas. Oli ilus üle poole meetrine lõhepurakas. Andke nüüd andeks kõik kalamehed, jahimehed ja muidu kütid. Võtsin lõhe ilusasti sülle ja harutasin lahti. Oli teine üsna väsinud ja stressis juba. Eriti ei sipelnd vaid lasi mul rahus toimetada, viimase nööri lõdvenedes andis sabaga sõbraliku müksu ja läks oma rada. No ma tõesti ei saanud muud moodi...
5 comments:
Mega tubli Triina, et Willy päästsid. Sellised heateod tasutakse heaga, mina usun.
Kahju ainult, et Sa väikese lohega merele ei läinud.
Pärnus, nagu mujalgi vist, sadas jah täna lahedalt aga vees suht ükskõik ju samas. Muidugi jah päikesepaistega vihm ei võistle! :D
Armas :)Kus Sa sõitmas käid?
Oh, eriti sweet sinust:D Go Willy!
karma värk läheb käima nüüd;) sweet!
No ma loodan, et karma vigurit ei mängi ja mult vorstisaia ära näppa :D
Tegelt hea oli, et väiksema lohega ei läind. Koju jõudes hakkas juba raskemat sorti torm tekkima.
@Kristi: Sõidan Häädemeestel, 30 kilti enne Läti piiri. Vahest saab rohkem piiri lähedal Treimanis ka surfatud.
Post a Comment