Hommikul ärkasin küsimusega, kus tuul on? Aknast paistis vaid sulnis talveilm. Kui aga olin esimese võiku nahka pistnud hakkas katus kolisema ja väljast jämedat mühinat kostma. Pilk uuesti aknasse ja oh õudust mis toimus. Täielik evacuate now purgaa oli lahti läinud. Puhanguti vist 17 m/s ja rohkemgi
Kuna ma eelmine päev ligase ilma tõttu üldse sõitma ei viitsind minna ja olin lubanud, et täna teen kõik tasa, siis polnud eriti taganemisvõimalusi. Ootasin paar tundi, et ehk hakkab üheltmaalt langema. Langes vaid minu unistustes... Kella kahe paiku vinnasin kuuese selga ja marssisin randa omaette korrutades: oi kuidas ma seda pärast kahetsen.
Poomi lahti käies avastasin ühe katkise liini! Jumalik märk? Eiei tõttasin kähku koju ja tõin uue poomi.
Lohe üles laskmine oli paras kunst. Ilma raskuseta ei saanud teda sekundikski jätta. Nii käisin mingi kolm korda õiget lume hulka kaalumas, millega ära ei lendaks ja samas ikkagi üles läheks.
Lõpuks sõitma saades polnudki nii jube, kui olin arvanud. Suht ebameeldiv kangutamine aga kogemus iseenesest kulda väärt.
Muidugi sellepeale ma ei tulnudki, kuidas lohe pärast alla saada. Õnneks sai Tom töölt varem ja tõttas mulle appi. Tegi veel ise kuuese ja mu uue trapetsiga paar ringi.
3 comments:
Kuule peaaegu mu mõtted, see lohe üles laskmine, mul läksid liinid veel vinti igatepidi algul, mõtlesin juba, et ma olen hull. kui lohe ülesse sain polnudki nii hull ,ag amulle lihtsalt ülds eie meeldinud, pinnas oli suht imelik ja merel juba alguses vesi peal .
Meil ka vesine puha :(
Tublid olete te seal Pärnukandis. Mõnus lugeda.
Triina Sinu koplisse tahan ma küll sel suvel sõitma tulla! :D
Post a Comment