Minu esimene race võistlus.

Jõudsime Eestisse neljapäeva õhtul ja reedel sõitsime Pärnusse Amserv cup I etapile. Saime kokku Risto, Priidu ja Annettiga ning meeleolu oli mega. Juttu ja tantsu jätkus kuni kella 2.30-ni öösel aga siis ruttu magama. Ega see eriti ilus ei olnud, et nii hilja lõpetasime aga võtsin seda kui welcome to estonia party't ning järgmiste võistluste eel olen korralik ja lähen varem magama, sest võistlustel jääb nii jaksu nõksa väheseks:)

See oli minu esimene race võistlus ja eesmärk oli rada läbi sõita ning mõista kuidas üldse asjad käivad. Tänu sellele, et võistlus oli pikk ja seal juhtus nii mõndagi, siis sain kindlasti päris hea kogemuse millest õppida, et järgmistel võistlustel paremini esineda.

Jah, kipperite koosolekul peab väga tähelepanelik olema. Kuulsin, et finiš on poi ja pingi vahel aga hiljem selgus, et arutlus jätkus ning otsustati hoopis pinki liigutada… seega esimese sõidu lõpetasin valel pool - nii juhtus paljudel. Järgmisel sõidul lõpetasid minu ees sõitvad võistlejad õigel pool ja kuna ma usaldasin teisi rohkem kui ennast, siis sain järgmised sõidud ikka kirja:) Teine sõit tundus mulle kõige mõnusam, sest siis oli veel jaksu ning sain enam-vähem aru, kuidas see ring välja hakkab nägema. Kuna ma jõudsin suht keskmiste hulgas finišisse, siis jäi mul aega natuke puhata ja üles krüssata, et saada stardis nii kõrgele, et ühe triibuga poi kätte saada. Kolmas ring oli kõik väga hästi kuni 100m enne finišit kukkusin nii, et kaotasin laua ja bodydragisin päris kaua… päris valus oli vaadata kuidas sellel ajal minust mööda kimati…. samas lõpetasin 22-na. Mäletasin, et keegi küsis, et mitu sõitu tuleb, siis oli vastus, et palju. Loomulikult arvasin mina, et sõite tuleb 3-4. Peale 3 sõitu sain aru, et ei olegi veel kõik. 4 sõidu sõitsin rahulikult, et mitte kukkuda ja jõudsin finišisse suht lõpu poole. Siis oli paus. Mina jõudsin kaldale, siis öeldi, et 15 min on stardini…. tore. Võtsin ühe banaani ja muretsesin Ranno pärast, sest selgus, et tänu võistlusrajal olevatele kalavõrkudele kukkus ta päris karmilt, mille tulemusena tal süda rütmist välja läks ning terve ringi sõitis 220 pulsiga…. oli autos pikali kuid pulss alla ei tulnud.
Aga tuli jälle starti minna. Suht viimasel minutil hakkasime liikuma ja kuna tuult oli minu 10,5m2 veits vähe, siis võttis starti jõudmine pikemalt aega kui plaanisin. Muidugi ei jõudnud ma nii kõrgele, et ühe triibuga järgmist poid ära võtta ja nii hakkas ilge sehmimine täpselt poi juures. Mina sain aru, et poi tuleb kindlalt võtta ülevalt poolt ja siis tagasi minna alt poolt…. seega jändasin seal mitu korda edasi tagasi. Kui tuult on vähe ja pead pumpama, siis on see eriti nõme, sest kõik kohad on lohesid täis. Huulilt lipsas mitu kiljatust ja natsa kurjasid hüüdeid. Vabandan! Samas märkasin, et mõned sõitsid lihtsalt alt poolt poid natuke kaugemale üles ja siis otse alla ja edasi - see tekitas minus segadust, sest just selle sehmimisega läks nii kaua aega kaduma. Ühesõnaga teise poole sõidud jäin pidevalt pea-aegu viimaseks... pea 10 inimest starti ei ilmunud ja seega ei jäänud mul üldse aega puhata enne järgmist starti. Vaatamata väsimusele lõpetasin siiski kõik sõidud ära.
Kõige hirmsam oli see, kui palju inimesi korraga poini jõudis, sest mina ei oska ja ei oleks ka julgenud halsi vahetada loopiga - aga lohe üles tõstes tekkis alati mingi lohega kokkupõrke oht… seega sõitsin sellisel juhul alati kaugemale, et saaksin rahulikumalt halsi vahetatud. Aga üldiselt oli väga tore. Tean nüüd mida järgmine kord jälgida - peaks lauale ikka suuremad uimed alla panema, õppima halsivahetust loopiga ja koosolekul veel tähelepanelikumalt kuulama.

Oleks oodanud, et naisi on rohkem rajal aga Triina ees müts maha… nii rahulikuks jääda kõige selle jama juures, mis tal juhtus, on kiiduväärt. Igal juhul võistlus oli mõnusalt väsitav ja Eestis esimene surf tehtud… meeldis:)