BORACAY

ILUSAT SURFIHOOAJA ALGUST KÕIGILE!

Uskumatu, kui kiiresti kolm kuud Boracayl möödusid... plaanisin vähemalt igal nädalal midagi blogisse kirjutada, aga paradiisisaarel ei suutnud arvuti taga istuda... kui järgmisel aastal tulete, saate ise aru, millest ma räägin...

Saarele jõudes olime meeldivalt üllatunud, olime netist igasugust infot otsinud , aga ausalt, pilt oli palju parem kui me oskasime oodata... inimesed on nii lihtsad, vaesed, aga jumala õnnelikud, turistidesse suhtuvad ülima sõbralikkusega, täiesti probleemivaba elu. Üks sõber, kes Boracayle elama otsustas jääda, ütles väga tabavalt, et ta ei kujuta ette, mis peaks teda ajama tagasi Eestisse, kus saad arsti juures riielda, kui ei pane jalga siniseid susse või kirjutad kogemata ARK-s allkirja valesse kohta. Kolme kuu jooksul käis saarel paarkümmend eestlast ja kõik iseloomustasid Boracayd sõnaga chill, suur osa saarel olnud surfaritest tuleb järgmisel hooajal tagasi, võite siis ise arvata, kas on chill või ei.

Surfirannas oli esimene nädal päris keeruline, tuult oli iga päev 30-35 knotsi ja high tide´i pärast oli lohede üles lennutamiseks ja alla võtmiseks ruumi aegajalt ainult pool meetrit, lisaks veel mitu accidenti, mida pealt nägime. Hooaja lõpuni oli tavaline, et iga päev oli mõni lohe palmi otsas, mul õnnestus lohe palmi lasta kaks korda ja mõlemil korral oli põhjus, et lohe tuli hook`ist lahti, seega oma hooletus. Aga need olid tegelikult ainult väiksed ebameeldivused selle kõrval, et sa võid rahulikult hommikul ärgata, süüa, jalutada randa ja sa tead, et tuul puhub ilusti ühtlaselt õhtuni välja, vesi on nii soe, et võid sõita bikiinidega(kui keha muidugi kannatab :D), su lohe aitavad üles alla sõbralikud rannapoisid, peale surfipäeva võid mangoshake´i (julgemad ka õlut :D) juua oma rannaklubis või jalutada WhiteBeachile(15min) ja valida saja erineva klubi-pubi hulgast endale meeldiva, eestlase moodi hullult rokkida saab kolmes erinevas ööklubis.

Leidsin Boracaylt ühe täiesti "hullu" eesti tüdruku, kui ta tuli, siis ta oskas veidi lohe lennutada, tuult oli nii 9m2 lohe jaoks, tal oli kaasas vana Slingshot 12m2 ja 6m2, keegi tark soovitas võtta 12m2, tüdruk tegi 5m kõrguse õhulennu üle okastraadi vanade laevavrakkide vahele, need kes pealt nägid, rääkisid, et nad ei julgenud vaatama minna, mis juhtus, aga tüdruk oli elus ja terve, vahetas lohe väiksema vastu ja õppis edasi, peale seda oli tal veel mitu väiksemat äpardust, täiesti katkised põlved, aga alla ta ei andnud ja tänaseks sõidab ja hüppab nagu oleks mitu aastat
kitesurfi teinud, uskumatult lahe tüdruk. Peod koos temaga läksid "veidi" käest ära, kõige tipp oli see, kui me olime juba poolteist nädalat tuult oodanud, iga päev windguru lubas homme ja homme jälle homme...ja siis kui me lõpuks hommikuni pidutsesime, siis mul hakkab siiamaani paha, kui meenutan, kuidas istusin oma rõdul, täiesti juhmi pilguga, süda paha, vaatasin lookas palme ja ei suutnud uskuda, kuidas nii läks...iga päev läksime tuult oodates juba 9-10 magama...mis te arvate, kas kumbki meist surfihulludest sel päeval sõitma läks? :D

Kogu selle aja jooksul oligi siis kaks tuulevaba nädalat, esimene kord veebruaris järjest 5 päeva ja teine kord juba üle nädala märtsi teises pooles, üldiselt on nii, et reisiplaane sinna pole mõtet peale 15.03 enam teha.

Kui WhiteBeach ära ammendab, siis võib alati võtta hea seltskonna, rummi ja coconuti ja sõita mõnda kõrvalisse randa, need on nii ilusad, nagu Leonardo di Caprio Beachi filmist :) Omaette superelamus oli Seco tripp, aga sellest ma kirjutan järgmine kord, see on ka paljureisinud kitesurfarite lemmik, mis siis minust veel rääkida :)