Red Bull Ragnarok 2010

Kuidas kõik alguse sai:

Red Bullist tuli meie klubile kiri, et Norras, Haugastolis toimub suur rahvusvaheline võistlus nimega Ragnarok, kus võtavad osa väga tuntud maailma sõitjad (Ruben Len10, Aaron Hadlow, Susi Mai, Tuva Jansen, Remi Meum, Murphy jne). Inimesi tuli tegelikult kogu maailmast, isegi Austraaliast. Otsustasime kohe, et peab minema ja paari päeva jooksul korraldasime reisi ära! 770km sõitu Stockholmist ja me olime kohal Haugastolis! Haugastol on üks parimaid kohti maailmas snowkitimiseks! Meeletu suured platood ja piiramatud offpiste võimalused!

Mida täpselt hakkab võistlus endast kujutama jäi meile saladuseks. Koosolekul teatas race director, et ainult vähesed suudavad "ellu jääda" ja finiši jõuda.
See oli minu esimene kogemus lohega mägedes. Ma olen eelnevalt lugenud tõusvatest õhuvooludest, kuid ei kujutanud ette kuidas need reaalselt töötavad, seepärast tundsin natuke hirmu. Jõudsime 1 päev varem ja tegime mägedes sissesõitu. Mõnus:)

Võistlused:
Hommikul pani korraldaja kaardid laua peale: läbima peab 5 ringi, iga ring ca 20-30km (GPS track 15km). Võistluste päeval oli alguses tuult vähe, Nikolai küsis Len10 käest millega ta peale läheb, ütles et 13-sega, Aaron 11, Susi oli 9-sega. Istusime pikkalt stardi joonel, sest start lükati muud kui edasi. Tuul vahepeal üldse kadus ära (seepärast võtsingi 11m2 lohe) ja lohed kukkusid alla. Kui start anti ja võistlejad mägedesse suundusid esimest poi vallutama läks tuul väga tugevaks ja pagiliseks. Kui me esimese mäetippu jõudsime oli tuul tõusnud kuni 20-25ms, mis oli ülemõistuse palju, sest enamus läks suurte lohedega (Martti oli nt 17-sega). Üleval valitses paanika, pagidel olid lohed juhitamatud, mõned lohisesid allatuult kaljude vahel. Oli väga hirmus, esimest korda ma mõtlesin selle peale, et tahan vaid ellu ja terveks jääda. Otsustasime alla minna ja vahetada lohed väiksemate vastu (7 ja 9), Susi läks 4-sega. Enamus võistlejad loobusid, mõnedel läksid liinid-lohed katki ja väga vähesed otsustasid jätkata võistlust. Nikolai läks 3 poi juures naistesse: tal lohe pakkis ennast kokku "liblikasse" ja hakkas loopima, Red Bulli kaunitarid tulid lõpuks appi ja sinna seltskonda ta jäi (5 liini muutisid 1-ks) kuni rescue tulekuni:)

Esimene ring ei olnud väga keeruline, sest mäestikuorul nägin teisi lohesid ja see andis enesekindlust, kohati oli raske ülesmäge minna sest tuult puhus ülevalt alla. Lõpetasin esimese ringi, sain teada, et mul on võimalik võita kui teen vähemalt veel ühe ringi. See andis energiat teisele ringile, läbisin 3 poid, kui algas lumetorm. Võtsin taskust raja kaardi, kuid see lendas minema, f.ck!:( Mehed olid juba selleks ajaks võistlust lõpetanud ning lumi katis nende jäljeid. Ma ei teadnud kuhu minna, ainukeseks orientiiriiks oli tuul ning palvetasin, et suund ei muutuks, sõitsin lähima mäe tippu kuid ümbrus nägi nii sarvane välja, juba hakkasin lootust kaotama, kuid nägin kaugel kellelgi lohe ja lõpuks jõudisin finiši. Kogu Red Bulli crue tegi pikka applausi kui kohal olin!:)

Järgmisel hommukul avastasime Aaroni ja Rubeni rõdu peal, algas snow battle:) Registreerisin kaabli võistlusele ja avastasin, et olen ainuke naisterahvas. Enne pole kunagi kaablis sõitnud:) Väga mõnus tegelikult, alguses:) Obstaaklitel olen eelnevalt juba sõitnud, kuid olin nii väsinud eelsest päevast, et slaideri minekul sõitsin kinni ja lõuaga vastu. Pilt läks valgeks, heli kadus. Kohalikud saatsid meid Geilo haigalasse, kus kohalikud meistrid mind ära parandasid:)

Nüüd ei saa krt 2 nädalat vette:( Peapõrutus ja kõrvasidemete venitus ka veel lisaks

Õhtul oli autasustamine, oli meeldiv, et inimesed küsisid minu tervise pärast. Peaaegu minestasin, kui Susi tuli minu juurde õnnitlema:)

Suured tänud Red Bullile ülivõimsa võistluse organiseerimise ja ellujäämise kursuse eest;)
Tänud Tallinna Surfiklubi kaaslastele kes kaasa elasid ja varustusele, mis alt ei vedanud!;)