Häädemeeste (23.02.10)

Ahh liiga vara läksin mereäärde, tuul oli ühepaiku alles nõrguke. Sadu ka nii tihe, et vaevu nägid enda ette. Merele välja sõites oli veel eriti jube. Kui heinakõrred ja muud tähised ära kadusid ei suutnud taeval ja maal enam üldse vahet teha. Kiirust ka ei tajunud ja üldse nagu kaaluta olekus oleks olnud. Prillid tuiskas iga pühkimise järel sekunditega täis ja lõpuks loobusin kojamehe tööst ning sõitsin täielikus pimeduses. Olin siis veidi niimoodi mullamuti kombel ringi kruiisind, kui ühtäkki süda läikima ja pea valutama hakkas. Mõtlesin no missssasja nüüd. Rase või? Ei saa olla. Merehaigus? Tegin paar hüpet ja mõned rollid ning siis kaotasin suunataju ka täielikult. Arvasin, et tuul muutis suunda ja kallas hoopis teiselepoole jääb. Kogu see värk ajas juba öökima. Istusin ja rahunesin siis veits ning selgitasin uuesti välja kalda ja hakkasin kodupoole tagasi sõitma. Sõites lauaotsa jälgides oli kõik ok aga niikui silmad horisondile keerasid, nii kohe iiveldus back in the business. Ei tea mis merehaiguse variant see selline oli. :O Igatahes kaldal sõbralikke heinakõrsi märgates läks olemine palju paremaks.