
Tegelt tuult oli piisavalt, õhtupoole isegi tõusis ja fuel on tõeline nauding ma ütlen teile. Vagur vedur, kes juhib end ise. Mõnusa jõulise stabiilse tõmbega. Sobis mulle kätte nagu valatult ja mingit erilist harjumist ei vajanudki. Trikkidel on lohe tunnetus hoopis parem ja niisamagi sõites ei ole ta närviline nagu rpm. Natuke harjumatu ainult relaunch ja vigade andestamatus. Tegin igasugu trikke ja päris tihti kippus lohe alla kukkuma sest kui midagi pekki läheb on reageerimis aega nii vähe. Rpm on selles suhtes paindlikum.
Pühapäevaks jälle killer prognoos aga tuule asemel päike…. Vedasime end mereäärde ja kõrkjas ka ei liikunud. Mõtlesime, et päevitame ja teeme rigamis trenni aga imekombel saime 12 ruuduse isegi lendu. Vaatasin natuke Tomi ukerdamist ja päevitasin edasi sest olin jumala kindel, et fuel ei liiguta ka end sellise tuule peale. Eksisin rängalt!!! Lohe läks lendu ja kihutasin Tomist mängleva kergusega lihtsalt mööda. Uskumatu ah?
Teisipäevaks oli torm kõvasti rannaäärt tuuninud ja tulemuseks uputus koplis. Läksin kuuese rpmiga ja kohe alguses tundus kõik nii p***** olevat. Nähtavus null, laud absull ei libisenud, kuigi tegin korraliku määrde ja lohe ka ei kandnud. Siis veel kukkusin ilge matsuga mingisse lompi ja bodydragisin vees… Fckit ja kiirelt koju tagasi.
Foto: Märt Kose